Valik septembrikuu alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Tulekahju hävitas lõviosa Londonist
360 aastat tagasi, 2. septembril 1666, puhkes Londonis tulekahju, mis halva suuna ja tugeva tuule koosmõjul levis linna peale laiali ja sellele ei suudetud piiri panna. Lõpptulemusena põles kolme päeva jooksul maha üle kolmveerandi ajaloolisest Londonist, sh luksuslik gooti stiilis Püha Pauluse katedraal. Ajaloolisest (linnamüüri-sisesest) Londonist pääses vaid parempoolne serv Toweri ja Westminsteri ümbruses (praegune West End), ülejäänu läks kõik tuleroaks. Arvukad eeslinnad jäid paljud terveks, kuid vanalinnas hävis hinnanguliselt üle 13 000 maja. London ehitati tulekahju järel loetud aastatega üles moodsamate hoonetega (st ehitati uus, barokne Püha Pauluse katedraal), mistõttu on Londonis vaid väga üksikuid keskaegseid ehitisi.

Tulekahjul oli (peale tugeva ja ebasoodsa suunaga tuule) kaks peamist põhjust. Esiteks ei lubanud linnavõimud tulekahju kontrolli alt välja murdes ilma majaomanike loata maju lammutada, mistõttu tulele piiri ette ei saadud. Teiseks olid paljud tulekahju-eelse Londoni hooned nagu keskajalgi arvukate puitosadega vahvärkehitised, mis võtsid erinevalt kivimajadest kergelt tuld. Selsamal põhjusel põles muide 1433. aastal maha suur osa Tallinnast, mille järel kehtestati tuleohutuse tagamise põhjusel üsna range puithoonete püstitamise keeld, millest peeti Tallinnas üsna korralikult ka kinni. Londonis polnud enne 1666. aastat seesugust laastavat hiigeltulekahju olnud ja seetõttu polnud ka (erinevalt Tallinnast) puumajade ehitamise keeldu. Ning kui bolševikud tegid 9. märtsil 1944 Tallinnale suure terroripommitamise, hävis vanalinnas mitmeid kvartaleid, kuid mitte vanalinn tervikuna, st tuli väga vabalt edasi (erinevalt 360 aasta tagusest Londonist) ei levinud.

Juhtiv kommunist läks kaduma
85 aastat tagasi, 3. septembril 1941, arreteeriti Tallinnas Saksa võimude poolt siia bolševike taganemisel kas maha jäänud või põrandaaluse töö tegemiseks maha jäetud üks Eestimaa Kommunistliku Partei juhte Karl Säre. Mis temast edasi sai, pole tänini päris selge. Ühe levinud versiooni järgi oli ta sakslaste koonduslaagrites ja hukkus Neuengammes 1945. aastal. Samas ringlevad jutud, et ta olevat üle läinud natside teenistusse (kui ta seda juba salaja varemgi ei teinud). On ka tõenäoline, et tal olid 1930. aastatel tihedad sidemed N. Liidu luure ja eriteenistustega – seetõttu võisid natsid tema teadmistest olla vägagi huvitatud. Igatahes on vaieldamatult tegu 1940.-41. aasta eestlastest tipp-bolševikest kõige salapärasema tegelasega, kellest me palju ei tea.

Sakslased hõivasid Virtsu
85 aastat tagasi, 4. septembril 1941, hõivasid Saksa väed siin käimasolevas Suvesõjas Virtsu – olulisima Saaremaale sõitmise sadama. Pärast seda, kui Saksa väed hõivasid 28. augustil Tallinna ja Paldiski, bolševikud Saksa vägedele Eesti mandriosas enam tugevamat vastupanu ei osutanud ning taandusid Lääne-Eesti saartele, Väiksemaid lahinguid siiski toimus Kirbla, Tuudi ja Lihula kandis, samuti tegid bolševikud oma taganemisele tüüpilisi hävitamis- ja mõrvatöid.

Tegelikult oli Virtsu üks neist Eesti paikasid, mis käis 1941. suvel mitmekordselt käest kätte. Saksa väed oli jõudnud Virtsusse Pärnu poolt juba ligi kaks kuud varem, 10. juulil ehk juba kolm päeva pärast seda, kui nad 7. juulil Saarde kandis Läti-Eesti piiri ületasid. Toona sakslaste edasitung põhja suunas jõudude nappude tõttu aga takerdus, kuna bolševikud olid Märjamaa kandis korraldanud tugeva kaitse, mis ei lasknud Saksa vägedel Tallinna suunas edasi tungida. Pärast Märjamaa lahingut vallutasid bolševikud sakslastelt 18. juulil 1941 Virtsu tagasi, taastades niimoodi Tallinna ühenduse Saaremaaga. Ning alles poolteist kuud hiljem – 4. septembril 1941 ehk 85 aastat tagasi hõivasid Saksa väed Virtsu uuesti ning seekord enam kui kolmeks aastaks.

Virtsu hõivamise järel oli Saksa vägede järgmine samm teha dessant üle Suure Väina ning hõivata Saaremaa ning Hiiumaa. Dessanti ei alustatud aga kohe pärast Virtsu hõivamist, kuna vägede ja dessandiks vajaliku varustuse koondamine võttis veidi aega. Nii algas Suure Väina dessant kümme päeva hiljem, 14. septembril 1941. Pildil Saksa väed Lihulas 1941. aasta septembri algul.

70 aastat arvuti kõvaketast
Äsja oli arvuti kõvakettal auväärne 70 aasta juubel. Nimelt saadi 4. septembril 1956 lõplikult tööle kümme päeva hiljem (14. septembril 1956) avalikkusele esitletud arvuti IBM 350 RAMAC jaoks valmistatud uut tüüpi ketas-salvestusseade, mida me praegu nimetame kõvakettaks. See koosnes viiekümnest 61 cm läbimõõduga kettast, mis pöörlesid ühisel võllil sagedusega 1200 pööret minutis (20 pööret sekundis). Iga ketta magnetpinnale oli loodud 100 rada, kuhu sai kirjutada ja kust lugeda spetsiaalse kirjutus-lugemispeaga bittide jadasid. Selline kettasüsteem mahutas viis miljonit kuuebitist märki (toona kaheksast bitist koosnevat baiti veel polnud), meile tuttavates mahtudes siis 3,75 MB andmeid. Lugemis-kirjutamiskiirus oli sellisel kõvakettal 8800 märki sekundis.

Kuna selline salvestussüsteem oli varem kasutatud trumlitest-lintidest palju kiirem ja efektiivsem, siis saavutas see kiirelt laia populaarsuse. Nagu protsessorigi korral, on ka kõvaketaste juures toimunud Moore'i reeglina sarnane areng ning viimase kümne aasta jooksul on liikuvate osadega kõvakettad paljus koguni asendunud liikuvaid osi mitteomavate välkmälu- ehk SSD-ketastega. Ning kettamaht on 3,75 MB juurest jõudnud 70 aastaga 32 TB juurde – üle kümne miljoni korra.

Eestis algas autoajastu
130 aastat tagasi jõudis autoajastu ka Eestisse. Nimelt esitleti 5. septembril 1896 (juuliuse kalendri järgi 23. augustil 1896) Tallinnas Koplis esimest korda Eestis autot. Selleks oli maailma autotööstuse alusepanijaks loetava sakslase Carl Benzi valmistatud neljarattaline Benz Velo, mis kuulus Tallinnas tollal tegutsenud jalgrattavabrikandile John Schümannile ning mida Schümann lisaks oma toodetud jalgratastele soovijatele müüa kavatses. Auto tegi demonstratsioonisõidu, mille käigus liigutas pooleteise hobujõuline mootor seda edasi kiirusega kuni 20 km/h. Auto hinnaks oli 1170 rubla, mis oli tollal tüüpilise töölise viie kuni seitsme aasta palk. Schümanni (muuseas praeguses Tallinna Malemajas Vene tänaval) valmistatud jalgrattad maksid tollal näiteks (olenevalt mudelist) seitse kuni kümme korda vähem.

Esimese Eesti auto saatusest väga palju teada ei ole – see olevat üsna pea maha müüdud ühele siinsele mõisnikule, aga millisesse mõisa ta sattus ja mis temast edasi sai, selle kohta kahjuks igasugused andmed puuduvad. Pole ka välistatud, et auto viidi siiski Peterburi või mujale Venemaale, sest paljud siinsed baltisakslastest mõisnikud olid toona tasuvas riigiteenistuses Peterburis ja mujal ida pool.

Leningradist sai taas „Piiter”
35 aastat tagasi, 6. septembril 1991, otsustas Vene Föderatsiooni parlament taastada Leningradi ajaloolise algse nime Sankt Peterburg (rahvapäraselt Piiter – toim). Uus nimi hakkas kehtima alates 1. oktoobrist. Sellega saadeti bolševike juhi Lenini nimi kohanimena ajaloo prügikasti, kuid kahjuks mitte täies mahus – linna ümbritsev oblast jäi ikka Leningradi oblastiks ning kannab kahetsusväärsel kombel selle häbiväärse, kurikuulsa ning end kümnete miljonite inimeste verega määrinud tegelase nime tänaseni. Eks see viimane fakt näitab selgelt putinistliku Venemaa praegust meelsust.

Põgenik tõi USAle nõukogude hävitaja
50 aastat tagasi, 6. septembril 1976, põgenes N. Liidu lennuväeohvitser Viktor Belenko hävituslennukiga MIG-25 Jaapanisse ja maandus Hokkaido saarel Hakodate lennuväljal, paludes seejärel USAlt poliitilist varjupaika. Et põgenemine õnnestuks, lavastas Belenko „allakukkumise” – käivitas mere kohal häiresignaali ja laskus järsult madalale, kuid keeras oma lennuki vahetult veepiiri juures horisontaalseks ning jätkas lendu Jaapani suunas vaid 30 meetri kõrgusel, kust N. Liidu radarid midagi enam ei näidanud.

Põgenemise põhjuseks oli Belenko sügav pettumine kommunismis kui väärastunud ideoloogilises süsteemis ning sealt lähtunud N. Liidu riiklikus korralduses. Belenko selle varjupaiga sai, samuti veidi hiljem ka USA kodakondsuse. Hävituslennuk MIG-25 sattus aga USA sõjaväelaste kätte, mille nad lammutasid üksikosadeks, et saada täpselt teada selle konstruktsiooni eripärad. Pole teada, kui suur kahju N. Liit selle intsidendi käigus kaotas, st kui palju said ameeriklased kätte N. Liidu salajasi sideseadmeid, koode, reegleid jms, mis tuli neil hiljem tõenäoliselt kõikidel oma lennukitel ümber teha. Oli ju USAl selle teabe hankimisel abiks Belenko ise, kes neile lahkelt kõike rääkis ja näitas, kuigi kõikide seadmete tehnilisi nüansse ei pruukinud ta päris pisidetailideni teada. Arvatavasti oli N. Liidu poolne kahju siiski märkimisväärne ja võrreldav selle kahjuga, mille USA sai 1968. aastal, kui Põhja-Korea lähistel kaaperdati nende luurelaev USS Pueblo.

Kuna N. Liit nõudis lennukit USAlt tagasi, siis see neile võimaldati – pärast põhjalikku uurimist tagastati MIG-25 paari kuu pärast tükkidena N. Liidule. Jaapan muuseas sellesse intsidenti eriti ei sekkunud – riik lasi USAl tegutseda oma äranägemise järgi ja üsna vabalt, kui oli saanud Belenkolt Hakodatel maandumise järel selge sõnumi, et too soovib alistuda nimelt USAle. See on Jaapani puhul ka mõistetav, sest maailmapoliitilises vaates oli Jaapan pärast 1945. aasta kapituleerumist ju selge USA liitlane, kuna USA jättis suuremeelselt Jaapani riikliku korralduse ja keisrigi alles.

Atendaat USA presidendile
125 aastat tagasi, 6. septembril 1901, mõrvas poola immigrandi järeltulija ja anarhist Leon Czolgosz New Yorgis Buffalos toimunu Pan-Ameerika näitusel USA presidendi William McKinley, kes oli kuus kuud varem valitud tagasi teiseks ametiajaks. Leon Czolgosz lasi William McKinley pihta lühikese maa pealt püstolist kaks lasku, millest mõlemad tabasid. President sai raskelt haavata ning suri kaheksa päeva hiljem, 14. septembril 1901. Mõrvarile mõisteti karistuseks surmanuhtlus ja ta hukati elektritoolil 29. oktoobril. USA uues presidendiks sai aga Theodore Roosevelt, kes jäi sellele postile kaheks ametiajaks, kuni 1909. aastani. Mõrva ajendiks oli Leon Czolgosz'i väärastunud arusaamine, et riigi tippjuhtide tapmine võiks riigi ja rahva parema tuleviku jaoks olla kuidagi kasulik.

35 aastat Põhiseaduse Assambleest
35 aastat tagasi, 7. septembril 1991, valiti Eesti Vabariigi Põhiseaduse Assamblee, mille ülesandeks oli koostada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse mustand, mis panna rahvahääletusele. Kuna Eesti Vabariik taastati 20. augustil 1991 järjepidevuse põhjal (st bolševike poolt juunis 1940 vägivaldselt katkestatud Eesti Vabariigi tegevuse jätkamise põhjal), mille kandjaks oli Eesti Kongress ja selle valitud esindusorgan Eesti Komitee, siis leiti, et Põhiseaduse Assamblee valitakse Eesti Komitee ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt võrdselt. Mõlema organi määrata assambeesse jäi 30 liiget ehk pool assamblee koosseisust. Assamblee töötas kokku seitse kuud ning tulemuseks oli meie uue, kaasaja euroopaliku rahvusriigi põhimõtetele vastav põhiseaduse kavand – nii riigikogu kui Eesti Komitee olid ühisarvamusel, et 1938. aasta preisidentaalset valitsemisvormi fikseeriv ning parteidevaba kahekohalise parlamendi vormi fikseeriv põhiseadus ei ole 53 aastat hiljem enam ajakohane. Kavand muutus põhiseaduseks endaks rahvahääletusel, mis toimus 28. juunil 1992.

Need kõik olid olulised sammud meie üleminekuperioodi lõpetamiseks, st taastatud Eesti Vabariigi toimimise jätkamiseks täies mahus. Viimane samm sellel teel astuti 22. oktoobril 1992, mil meie uus, Mart Laari juhitav valitsus oli päev pärast riigikogu poolset kinnitamist andnud riigikogu ees ka ametivande ja asus töösse.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 10/09/2026 09:09:19