Valik septembrikuu esimese poole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

25 aastat 9/11 terrorirünnakutest
25 aastat tagasi, 11. septembril 2001, korraldasid islamiäärmuslastest terroristid USAs tõsiste terrorirünnakute seeria. Kaaperdati neli reisilennukit, mille juhtimine võeti jõuga üle. Kaks lennukit lennutati New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse (WTC) kaksiktornidesse ja kolmas Pentagoni ühele tiivale. Üks lennuk õnnestus patriootidest reisijatel kaaperdajate kontrolli alt ära võtta ja see kukkus alla – väidetavalt oli plaanitud lennuk kukutada kas Washingtonis Valgele Majale või siis Kapitooliumile ehk siis USA Presidendi või parlamendi (Kongressi) hoonele.

Terroriaktidest tekkinud tulekahjude tulemusena varisesid kokku Maailma Kaubanduskeskuse mõlemad peatornid (hoonet paigal hoidnud terastalasüdamik muutus pehmeks) ja sai suuri vigastusi Pentagoni üks tiib (mis muuseas tähistas just sel päeval nurgakivi asetamise 60 aasta juubelit). Kokku hukkus selles rünnakuteseerias ligi 3000 inimest – ülivaldav enamik WTC kaksiktornides olijaid ja kõigi viie lennuki reisijad ja meeskonnaliikmed, vigastatuid oli lisaks veel üle 6000 (enamikus WTCs ja selle ümbruses). Tegu on maailma ajaloo ühe ohvriterohkeima terroriteoga. Sellest terroriteost sai alguse islamiäärmusliku terrorismiga võitlemine nii USAs kui ka kogu maailmas, mis on vahelduva eduga jätkunud tänaseni. Üheks konkreetseks teo järelmiks oli USA sissetung Afganistani, kust lahkuti oma vägedega alles loetud päevad tagasi. Ühtlasi on mitmed 25 aasta taguse terroriakti nüansid (WTC kaksiktornide liiga kiire kokkuvarisemine, USA eriteenistuste teadmatus plaanitavast jt) tekitanud hulga vandenõuteooriaid, mida ei ole küll kinnitatud (eks selliste märgiliste sündmuste ümber tekib seesugust meediakära nagunii).

Nurgakivi Pentagonile
85 aastat tagasi, 11. septembril 1941, pandi USAs nurgakivi Pentagonile – viisnurkse põhiplaaniga hiiglaslikule kaitseministeeriumi hoonele, mis valmis kaks aastat hiljem, 1943. aastal. Toona plaanis USA aktiivselt juba käimasolevasse Teise maailmasõtta astumist ja leidis, et kaitseministeerium väärib senisest suuremat ja esinduslikumat hoonet. Nii valminuna kui ka jätkuvalt tänaseni on tegu maailma konkurentsitult suurima büroohoonega. Hoone iga väliskülg viiest on 300 meetrit pikk, kokku on hoones seitse korrust – viis maa peal, kaks aga maa all. Hoones on 62 hektarit (620 000 ruutmeetrit) põrandapinda, mis on võrreldav ühe Eesti sõjaeelse talumaa suurusega. Praegu töötab hoones üle 30 000 töötaja.

Õnnetus, mis hüüdis tulles
145 aastat tagasi, 11. septembril 1881, toimus Šveitsis Glaruse kantonis võimas maalihe, mis mattis enda alla Elmi külas 83 hoonet ning umbes ühe ruutkilomeetri jagu maad. Hukkunuid oli kokku 114 – inimesed, kes asusid maalihke ajal purunenud hoonetes.

Toimunu põhjus oli selgelt inimtekkeline – vahetult Elmi külje all kaevandati Tschingelbergi nõlvalt kiltkivi, mis oli ideaalne kivikatuse materjal. Kuna seda tegid kohaliku inimesed ilma igasuguse professionaalse juhendamiseta (sh mäealase hariduseta), uuristati kiltkivi mäenõlva seest sealt, kust kergemini kätte sai ja kust juhtus, mõtlemata järelejäänud lademe stabiilsusele. Nii muutuski mäenõlv tugevalt varisemisohtlikuks. Muuseas, see õnnetus hüüdis tulles, sest väikesi varinguid oli seal toimunud juba kolme aasta kestel, alates 1878. aastast. Samas arvati, et midagi hullemat tulemas ei ole ja ohtu need kellelegi ega millelegi ei kujuta. 145 aastat tagasi vallandunud väike varing aga kiskus laviiniefektina kaasa järjest uued nõlvakihid ja lõpptulemusena sööstis umbes 10 miljonit kuupmeetrit kaljurahne ja muud pinnast mäenõlvalt alla, jõudes välja Elmi küla majadeni.

Poolakad lõid türklased Viini all tagasi
343 aastat tagasi, 12. septembril 1683, päästis Poola sõjavägi kuninga Jan Sobieskiga eesotsas Euroopa Viini all türklaste käest, kes Püha Saksa Rooma Riigi pealinna Viini piirasid ja äärepealt oleksid selle vallutanud. See on maailma ajaloos üks kord kahest, kus Poola on Euroopa päästnud. Teine kord oli 1920. aasta augustis, kus Josef Pilsudski juhitud Poola sõjavägi lõi Varssavi all puruks Euroopa südamesse Saksamaale sealsete kommunistidega vennastuma läinud Vene bolševike Punaarmee.

Ebaõnnestunud riigipöörajad jäid karistuseta
95 aastat tagasi, 12. septembril 1931, algas Austrias Steiermarkis Walter Pfirmeri poolt juhitud riigipöördekatse, millega loodeti kätte saada võim kogu riigis ja pöörata riik senisest autoritaarsema riigikorra suunas. Pfrimeris oli õnnestunud juba varem enda poole meelitada 14 000 kohalikku politseinikku ja sõjaväelast, kes võtsid kogu Steiermarkis ühe õhtuga võimu oma kätte ja valmistusid marsiks pealinna Viini. Järgmisel päeval, 13. septembril takistas nende tee aga Austria sõjavägi, kes polnud riigipöörajatega vastu nende ootusi kaasa läinud. Nii otsustasid riigipöörajad alla anda ja relvad käest anda ja riigipöördekatse millegi hullema ja vägivaldsemaga õnneks ei tipnenud. Muuseas, paar kuud hiljem peetud kohtuprotsessil Walter Pfirmeri ja tema kaaslaste üle mõisteti nad keerulisi juriidilisi nüansse kasutades õigeks, Austria riik aga jätkas endisel kursil.

485 aastat kalvinismi
Äsja oli protestantluse ühel harul – kalvinismil – 485. aastapäev. Nimelt naasis usureformaator John Calvin 13. septembril 1541 pärast kolm aastat eksiilis viibimist Genfi, et seal oma usu-uuendusi edasi kuulutada. Kuigi John Calvin pidas end elu lõpuni luterlaseks ehk usu-uuendaja Martin Lutheri õpetuste järgijaks, läksid tema seisukohad Lutheri omadest ikkagi veidi lahku – näiteks armulaua mõtestamises, ettemääratuses, kiriku enese korralduses (kas need peaksid olema riikide/valitsejate järgi koondunud ja millised esemed võivad kirikus olla) jms. Nii loetakse teda kaasajal uue konfessiooni – kalvinismi ehk reformeeritud kristluse – loojaks, mille loomishetkeks loetakse klassikaliselt John Calvini naasmist Genfi 485 aastat tagasi.

Algas Poola alade sakslaste sundküüditamine
80 aastat tagasi, 13. septembril 1946, võeti N. Liidu vasallriigiks muudetud Poolas vastu kurikuulus Bierut'i dekreet, millega kuulutati tollastelt Poola aladelt kõik saksa rahvusest inimesed sundümberasustamisele. Dekreeti tuntakse ajaloos selle peamise allakirjutaja, sõjajärgse Poola liidri ja Stalini ustava käsilase Boleslaw Bierut'i järgi, kes oli tollal Rahvaraada liider. Tõenäoliselt oli Bierut dekreedi formaalse autorina vaid „variisik”, selle tegeliku autorina pole raske näha N. Liidu tollast diktaatorit Jossif Stalinit, kelle käskude ja soovide vastu olid Poola tollased marionettvalitsejad võimetud (isegi, kui nad ise pole nii teinud).

Selle dekreedi tulemusena tühjenes kogu sõjajärgne Poola territoorium saksa päritolu inimestest. Muuhulgas puudutas Bierut'i dekreet ka neid hiigelalasid, mis olid varem kuulunud sajandeid Saksamaa koosseisu, kuid mis määrati 1945. aasta Potsdami konverentsiga Poolale, „vastutasuks” Ida-Poola alade mineku eest N. Liidu kätte. Ehk siis toona kunstlikult maha märgitud piir hakkas pärast Bierut'i deklaratsiooni elluviimist tähistama ka etnilist piiri – sakslasi sellest ida poole Poola aladele peaaegu ei jäänud, nemad sundküüditati kõik Saksamaale oma kodudest ja kodumaast, kus nende esivanemad olid pikki sajandeid elanud.

Saksla üksuste Muhu dessant
85 aastat tagasi, 14. septembril 1941, maabusid siin käimasolevas Suvesõjas Saksa väeüksused dessandina Muhu saarel, et alustada Muhu ja Saaremaa vabastamist bolševikest. Dessandi teises laines jõudis Muhule ka eestlastest koosnenud Erna pataljon. Kuna Saksa väed olid enne maabumist Muhul teinud merel pettemanöövreid, ei osanud bolševikud dessanti Muhus väga oodata ning Saaremaalt sinna üle väinatammi lisavägesid ei toodud. Muhu hõivamine võttis aega kaks päeva ja lõppes 16. septembriks, mil mindi juba üle Väikese Väina tammi Saaremaale.

Lahingute käigus hävis keskaegse Muhu kihelkonnakiriku katus ja puidust haritorn, leegid kiriku sisemusse õnneks ei jõudnud. Kirik taastati alles 1950. aastate teisel poolel. Samaaegselt Muhu vallutamisega tegid sakslased 14. septembril lisaks veel õhudessandi Saaremaa kagunurka Kübassaare poolsaarele, kus nende eesmärk oli viia rivist välja sealne patarei. Erinevalt Muhust aga Kübassaare operatsioon ebaõnnestus, kuna punaste jõud olid oletatust suuremad, dessantlased evakueeriti kummipaatidega (paarkümmend meest hukkus). Fotol katuseta Muhu kirik, milline ta oli pärast neid lahinguid veel 17 aastat, kuni ta 1958 taas katuse peale sai.

70 aastat arvutiga andmetöötlust
14. septembrit võib mõnedel andmetel lugeda elektronarvuti kasutamise auväärseks 70 aasta juubeliks andmetöötlusvahendina – varem kasutati arvutit pea eranditult matemaatilisteks arvutusteks. Nimelt esitles IBM 14. septembril 1956 oma uut elektronarvutit IBM 350 RAMAC. Arvuti nimes olev lühend tähendas „Random Access Method of Accounting and Control”, mis tähistas selgelt maailma niisugust esimest arvutit, mille valmistamisel nähti silmas reaalsete protsesside juhtimist koos sellega kaasneva andmetöötlusega. Varem arvutid reaalse protsesse otse (online) ei juhtinud, neile anti arvutuseks ette mingid algandmed ja lõpptulemus reeglina prinditi välja ja seda kasutati kunagi hiljem.

Eks see kõik jäi võimalikuks ka IBM 350 RAMACi korral, aga lisandus protsesside otsejuhtimine, mis muutiski arvuti arvutavast tööriistaks andmetöötlusvahendiks, milleks on ta enamjaolt jäänud tänaseni (v.a. sidevahendiks muutumine viimase 25-30 aasta jooksul). Kuna andmetöötlus tähendas muuhulgas andmete mugavat ja kiiret salvestamist, taaskasutamist ja ümbersalvestamist, oli IBM 350 RAMAC ka maailma esimene arvuti, mis oli varustatud kõvakettaga. Maailma esimene kõvaketas koosnes viiekümnest 61 cm läbimõõduga kettast, mis pöörlesid ühisel võllil sagedusega 1200 pööret minutis (20 pööret sekundis), mille sajale rajale sai salvestada viis miljonit kuuebitist märki ehk meile tuttavates mahtudes siis 3,75 MB andmeid. Viie aasta jooksul (kuni 1961. aastani) valmistati veidi üle tuhande IBM 350 RAMACi arvuti ja neid mitte ei müüdud, vaid liisiti soovijatele kuumaksuga 3200 dollarit, mis teeb praeguses vääringus inflatsiooni arvestades umbes 30 000 eurot kuus.

Arvuti kaalus ühe tonni kandis ja võttis enda alla suurema toa ühe seinaääre umbes kaheksa meetri pikkuses. Suured mõõtmed tingis asjaolu, et tegu oli maailma viimase suurseeriana valmistatud elektronarvutiga, mis põhines elektronlampidel, hilisemad arvutid sisaldasid kõik transistore ja neid sisaldavaid mikrokiipe. Arvuti aluselektroonika takti pikkus oli 12 mikrosekundit, mis teeb selle taktsageduses (kaasaja IT-tehnika mõistes) 816 kHz ehk 0,816 MHz. Pildil on paremal protsessor, vasakul aga kõvakettaseade (suurema kirjutuslaua suurune ja kujuline operaatorikonsool on pildilt välja jäänud).

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 17/09/2026 08:53:44