Undina Matteus. Foto: Mari-Anne Leht

Kui üksi elaval eakal on tegemist aialapil ja mitu harrastust, ei saagi ta nurka norutama jääda. Tõsi on, et aastate lisandudes tulevad lapsepõlve- ja noorusaastad sagedamini meelde.

Päev pärast vanavanemate päeva üritusel osalemist Võru kogukonnakeskuses ütles 85. eluaastat käiv Undina Matteus (neiuna Talivere), et tal oli seal palju tuttavaid.

„Enamik mu lähedastest õnnitles telefoni teel. Vanem tütar Ellen elab perega Kanepi vallas ja tema käis järgmisel päeval külas, noorem tütar Annika elab perega Tartus, poeg Vahur perega Tartumaal,” tutvustas ta lähedasi ja lisas, et tal on kuus lapselast, kes samuti kõik telefoni teel vanaema meeles pidasid, ning üks lapselapselaps.

Olulisem on Ellen, sest ta elab kõige lähemal ja käib vähemalt kaks korda nädalas ema vaatamas, kuid helistab iga päev, teised helistavad harvem.

Korter on Undina Matteusel viiendal korrusel, kuhu trepist minek mitu korda päevas on juba raske, seetõttu püüab ta asjaajamised nii korraldada, et ei pea iga päev välja minema. Vahetada ta korterit ei taha, sest on elanud selles üle 50 aasta ja iga nurk meenutab midagi.

Rahalise toimetuleku kohta sõnas proua vaid, et vaatab toidupoodides ikka soodsamaid hindu.

Klaverimängu õppis Petseris
Kuna ta on töötanud ainult klaveriõpetajana, on mõistagi toas klaver, see on pärit läinud sajandi esimesest poolest ja valmistatud Eestis.

„Minu klaveril on omaaegse klaverimeistri ja klaverivabriku omaniku Oskar Heine nimi ja see osteti, kui elasin ja õppisin veel Petseris,” tunneb 44 aastat klaveriõpetajana Võru muusikakoolis töötanud Undina Matteus uhkust väärika pilli üle, mis nõukogude ajal toodi Petserist Võrru.

Isa Simeon Talivere olnud tütre õpingute alguses seisukohal, et laps peab oskama klaverit mängida. Esmalt õppis Matteus klaverimängu Petseri luteri kiriku organisti Jenny Nestra käe all, seejärel kolm aastat kohalikus muusikakoolis.

„Viis järgmist aastat harjutasin klaverit iseseisvalt ja teatud aja tagant käisin Pihkva muusikakoolis ette mängimas. Samal ajal olid mul ka õpilased Petseri muusikakoolis,” meenutas ta.

1966. aasta sügisel oli Matteuse elus pööre, sest siis otsustas noor naine Võrru kolida ja seda väga elulistel põhjustel, kuna 24-aastasena ei olnud ta Petseris veel poiss-sõpra leidnud.

„Võib-olla ei tahtnud setu poisid minuga sõbrustada, sest mu ema Anna oli venelanna, vene poisid ehk sellepärast, et isa oli eestlane,” vaatas ta naljatades tagasi 60 aasta tagusele ajale. Tõsi on see, et tema pinginaaber Mare oli juba Võrru kolinud ja see andis usutletavale julgust elukoha vahetuseks. Aasta peale Võrru kolimist ta abiellus.

Võrus sai naine peagi tööle muusikakooli ja läks sealt teenitud vanaduspuhkusele 2010. aastal. Usutletav nimetas 2010. aastat elu mustemaks, kuna siitilmast lahkusid nii abikaasa kui ka ema. Isa oli juba varem surnud.

Viimased 16 aastat on Matteus harva klaverit mänginud, sest ei soovi kortermaja elanike rahu rikkuda. „Klaveri mängimiseks peab hing valmis olema ja meel rõõmus,” sõnas ta klaveri ette istudes, et üks Frederic Chopini polonees mängida.

Tegevust jagub seinast seina
Tegevust Undina Matteusel jagub, jaguks vaid energiat. Kevadest sügiseni askeldab suvilas, muul ajal loeb, pildistab ja kirjutab meenutusi Eesti Rahva Muuseumile (ERM).

„Isa oli Petseris aednik, kes sisendas mulle, et kui sul on tükike maad, pead selle eest hoolt kandma. Kui ilm on hea, sõidan bussiga suvila lähedale Meegomäele, kus sügiseti on vaja peenramaad kaevata. Teen seda tööd mõõdukalt,” rääkis Matteus ja lisas, et käib aeg-ajalt suvila juures ka talvel. Sinna sõiduga kaasneb kaks tervisele kasulikku asja: värskes õhus olemine ja kindla sihiga kõndimine.

Hobidest tõi ta välja pildistamise ja meenutuste kirjutamise: „Olen peamiselt lilli ja arhitektuurimälestisi pildistanud. Tänavu käisin Kirna mõisas tulpe imetlemas ja sain nii tublipeenraid kui ka häärberit pildistada. Olen Petseri kloostri maa-alal asuvaid hooneid ja Peipsi-äärset ilu ja maju pildistanud.”

Undina Matteuse fotodest on olnud 14 näitust eri kohtades: linna muusikakoolis, raamatukogus, kultuurimajas – ja üks isegi Soomes.

Mõnda aega on naine olnud seotud ERMiga, kuhu ta on saatnud mitmesuguseid meenutusi. Praegu ootab muuseum temalt kirjutist sellest, kuidas elati nõukogude ajal aianduskooperatiivides.

Raamatute lugemine moodustab samuti osa Matteuse päevadest. Mõned raamatud mõjuvad rusuvalt, nagu Silver Anniko „Rusikad”, teised on kergemad. Käbi Laretei meenutusi on tal hea lugeda, nagu ka Doris Kareva luulet.

Joseph Murphy „Teie alateadvuse jõud” ja Aili Paju raamatud ravimtaimedest on talle toeks. Esimesest saab ta tuge hingele ja õpetusi halbadest mõtetest hoidumiseks, teisest seda, millise taime teed millise vaevuse vastu tasub juua.

Petseri ei kao meelest
Kunagised petserlased said tänavu kokku juba 29. korda. Esimese kokkutuleku korraldas Undina Matteus 1998. aastal Osulas Võrumaal ning samuti 2012. aastal kahepäevase kokkutuleku Petseris, lisaks veel kaks kokkutulekut ning kolm kokkutulekut kahasse.

Kui ühed saavad mujale elama asumise järel sünnikoha kergesti unustada, siis teised mitte. Undina Matteus kuulub viimaste kilda. Ehk on oma osa pideval meeldetulemisel sellelgi, et ta ei ole viimased kuus aastat Petserisse pääsenud.

„Öeldakse ju, et kui hing on haige, tuleb sünnikohta sealset õhku hingama minna,” sõnas ta ja lisas, et tema meelest on möödas see aeg, mil sooviti Petseri kuulumist taas Eesti koosseisu. „Paljud sealt pärit soovivad lihtsalt seal käia, eelkõige kalmistul, aga mitte Petserit tagasi,” lausus ta ja lisas, et temal ei ela Petseris enam ühtegi tuttavat.

Võruski on rohkem endistest petserlastest tuttavaid kalmistul, kelle hauaplatsidele käib ta ikka küünlaid viimas.

Vahel võrdleb ta endaga varases lapseeas juhtunud õnneliku lõpuga õnnetust kunagise petserlanna, laatsaretilaevalt Moero pääsenud Dolorice Raua saatusega. Mõlemad pääsesid. Nad vestlevad viimasel ajal tihti telefonitsi.

Oma võõrapärase eesnime kohta märkis usutletav, et see pärineb lõunanaabritelt: „Isa õppis ja töötas Valmieras ja Riias, kust ta Petserisse tuli, ju talle see nimi meeldis. Petseris kutsuti mind Dinaks, Võrus Tiinaks.”

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 17/09/2026 09:04:21