Foto: erakogu

Küsija olen ma ise: nüüd tuleb vist intervjuu, milles kuuled ainult head?
Vastaja ka mina ise: mis siis selles paha on? Heast on hea rääkida ja head on ka hea kuulda.

Sa siis oled endaga rahul?
Jah!

Mispärast nii enesekindel?
Sellepärast, et mul on õnnestunud pika elu jooksul jääda iseendaks. Suurte poliitiliste muutuste ajal, mil ma olen elanud ja elan, polegi endaks jääda nii lihtne. Tormiline ilm poliitikas saab inimhingedele alati ähvardavaks ja sageli ka ohtlikuks. Mõnikord isegi hukutab. Vaid aus südametunnistus võib sind päästa. Tunnustan alati neid, kes oma tõekspidamistele truuks on jäänud. Ka minul on see õnnestunud.

Kuidas?
Iseendaga rääkides. Olles üle ahvatlustest paati vahetada. Ise asju arutades ja otsuseid vastu võttes. Ka raskeid. Kindlasti oma ideedele truuks jäädes. Aga idee on iga asja juures see, mis meie mõtlemises ei tohiks hävida ega muutuda. Kui aus oled.

Sa oled siis aus?
Isa Aleksander ja ema Endla mind nii kasvatasid. Ole aus, ära varasta, ära valeta! Eks Piibel ütle ju sedasama. Õde Marikaga meile lapsepõlvekodus Tallinnas Nõmmel Metsa tänaval neid tarkusi õpetati. Meie elutoa seinal rippusid kaks pilti. Ühel Lydia Koidula, teisel Friedrich Reinhold Kreutzwald. Nemad ju ei valetanud eesti rahvale. Mõlemad Marikaga oleme elus püüdnud kodust saadud õpetuse järgi elada.

On see teid aidanud?
Siirus ja ausus on meid elus juhtinud. Kas ka aidanud? Lapsena mängides ja koolis käies kindlasti. Kuid hilisemas elus mitte alati. Uues Eestis ausus enam moes ei ole. Kaval-Ants on meil nüüd suurem kangelane kui tööd rügav Vanapagan. Kuigi ka Antsu trikkidest on kapitalismi ajastul üht-teist kasulikku õppida. Esimene miljon tuleb ikka lihtsameelse lihtrahva arvelt teenida. Keegi öelnud, et kui need kavalad Antsud oma targutamisega esindavad käitumiskultuuri, mis Euroopale omane, siis Vanapaganad on eurooplasele tõeline õudusunenägu. Euroopa Liidu juhtimine ja meeletu rahva raha raiskamine paistab seda kinnitavat. Mina ise Kaval-Antsuks küll kuidagi ei sobiks.

Kuhu siis sina sobiks?
Riigikogu maaelu komisjonis lahterdati mind kui Keskerakonna rahvasaadikut külakehvikute kaitsjaks. Tunnistan, et see tiitel mulle isegi meeldis. Hea tunne, kui saad kellegi huve kaitsta, veel parem, kui ka aidata. Paljudel pole sellest tundest aimugi. Sõna „solidaarsus” meie ühiskonda praegu väga ei sobi. Prantsuse revolutsiooni loosung „Vabadus, võrdsus, vendlus!” tänastele eestlastele erilist mõtteainet ei paku. Kuhu ma sobiks? Elulugu pani selle ise paika ja saatis mind Eesti Keskerakonna ridadesse.

Miks just sinna?
Sellepärast, et Keskerakond tahtis teha teisiti kui need, kes erastasid, ärastasid ja rahvalt vara röövisid. Keskerakonna eesmärgiks sai tugev ja rahvusvaheliselt lugupeetud väikeriik. Edgar Savisaar toonitas, et kui Keskerakond on valitsuses, siis juhitakse Eestit Tallinnast, mitte Moskvast, Brüsselist või Washingtonist.

„Andke meile võimalus ja te üllatute positiivselt,” rääkis Edgar. „Jõukas kesklass peab Eestis sündima! Meie teeme Eesti, kus kedagi ei jäeta maha. Meiega võidavad kõik, sest meie teeme teisiti!”

Muidugi need üleskutsed mõjusid. Ma tahtsin ka teisiti teha. Selleks tuli astuda suurde opositsioonilisse parteisse.

Kes sind sinna kutsus ja soovitas?
Esimees Edgar Savisaar isiklikult. Pani avalduse lauale ja ma kirjutasin alla.

Milleks see paber sind kohustab?
Ennast korrale kutsuma. Andma aru, et kuulud ühte usku ehk sama maailmavaadet tunnistavate mõttekaaslaste seltsi. Sellest tulenevalt elama Eesti nimel. Tunnistama keskpartei tõde, et alles siis, kui määravaks saab teadliku tarbimisdistsipliiniga keskklass, võib Eesti loota olukorra peatsele paranemisele.

Kas sinu erakonnal on õnnestunud kohustust täita?
Muidugi on. Meie suurim saavutus ehk oma riik sai võimalikuks tänu Rahvarindele, mille järjepidevust kannab uhkusega Keskerakond. Me võitlesime, me võitsime. Meis on jõudu, et võidelda edasi, võidelda lõpliku võiduni. Seda, et uut võimalust on vaja ka täna, pole vähematki kahtlust.

Miks on veel üht võimalust tarvis?
Sellepärast, et jõukast kesklassist oleme veel kaugel. Rahva elatustase on madal. Palgad ja pensionid Euroopa viletsamate hulgas. Inimeste ostujõult lausa viimased. Eesti on väike ja kahjuks ka vaene riik. Aga vargaid on palju!

Aga see-eest demokraatlik õigusriik?
Võime sinuga selle üle diskuteerida. Vaba ajakirjandust, kus iga soovija saaks oma arvamust avaldada, meil jälle pole. Miks jälle? Aga sellepärast, et Savisaare linnapeaks olemise ajal sai loodud pealinna ajakirjanike meediamaja, ilmusid alternatiivsed ajalehed ja töötas populaarne Tallinna Televisioon. Sõnavabadus oli hulga suurem kui praegu. Alternatiivne ehk teistmoodi arvamus on nüüd surutud sotsiaalmeediasse. Rahva arvamust suurt ei küsita. Referendumeid ei korraldata. Presidendi soovitab kitsas sõpruskond ja kinnitab parlamendi saadikute hetkel võimul olev koalitsioon. E-valimiste õigsuses kahtleb ligi pool valijaskonnast. Selline valitsemisvorm nagu demokraatia, mille tunnuseks on kodanikkonna aktiivne osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine, rakendub meil puudulikult. Nii ei tohiks see olla!

Aga mille üle sa heameelt tunned?
Selle üle, et saan sinuga täna rääkida. Et „Intervjuu iseendaga” ühes vabameelses LõunaLehes ehk ära trükitakse. See annab lootust! Heameel, et olen elus ja suudan oma peaga mõelda. Ümbruskonda jälgida ja vihastada.

Vihastada?
Muidugi vihastada, kui näed, kui oskamatult ja valesti nomenklatuur valitseb. Eliidiks ma ei saa neid nimetada, sest nad pole seda. Nomenklatuur on seltskond, kelle liikmeid hindab, valib ja kinnitab ametisse partei kõrgem juhtkond. NSV Liidus tegi seda kommunistlik partei. Meil see partei, kes parajasti võimul. Praegu siis Reformierakond või Eesti 200. Nomenklatuur tähendab valitsejate parteiliselt kinnitatud nimekirja.

Muidugi sooviks, et võimu juurde jõuaks eliit, kuhu kuuluksid väljapaistvate vaimsete ja isikuomadustega isikud. Viimane valitsus, mille võis eliidi hulka lugeda, oli Savisaare valitsus ja ajutrust aastail 1990‒1992. Seltskonda kuulus neli teaduste doktorit ja kaks akadeemikut!

Millal viimati hing täis sai?
Alles hiljuti. 20. augusti nädalal. Taasiseseisvumise päeva puhul ilmus raadios, televisioonis ja ajalehtedes hulk tähtpäevalisi materjale. Postimehes isegi tervelt üksteist lehekülge. Kuid Savisaare nime tuli luubiga otsida. Sõna Rahvarinne ei leidnud ma üldse. Vaino Väljase nime pole mõtet üldse enam otsida. Ometi oli temal omariikluse saavutamisel erakordselt suur roll. Ainuke laulva revolutsiooni tegelane, kellega ametlik Moskva suhtles ja keda kuulas. Mul on raske mõista, kuidas üks väike ja haavatav rahvas oma kangelased unustab. Uskumatu, kuidas me oma ajalugu püüame ümber teha.

Ütlesid, et oled püüdnud teistele elada. Kuidas?
Poliitikuna ja ajakirjanikuna niimoodi see välja kukub. Teadlased on uurinud ja jõudnud järeldusele, et tähendusrikas elu ei teki juhuslikult. Sellel on selged sambad ning üks neist on üllatavalt praktiline: kaasinimeste mõistmine ja võimaluse korral abistamine.

Neli koosseisu riigikogus oligi üks suur nõrgemate aitamine. Pensionid, lastetoetused, tasuta transport. Puuetega inimeste, töötute, sundüürnike abistamine jne. Äge poliitiline võitlus, et need grupid saaks mingitki toetamist. Vähemalt mõistmist. Mulle on olnud alati oluline asuda nõrgemate poolele. See on see, mida igaüks meist teiste abistamiseks saab teha. See on see, milleks kirik meid üles kutsub. Aga eestlane käib kirikus harva!

Kas on olnud aega ka endale elada?
No muidugi. Ajakirjaniku töö ise on üks elu nautimine ja tundma õppimine. Eriti kui oled noor, vaba ja vallaline. Iga päev uued põnevad inimesed. Reportaažid kosmodroomilt või lendava taldriku maandumispaigast. Või nunnakloostrist, õigeusu patriarhi peakirikust või maailma vanaduspooluselt, kus elavad vaid üle saja-aastased. Intervjuu võluva rahvakunstnikust näitlejatariga või meeldiv õhtusöök kuulsa primadonnaga Suurest Teatrist. Võid ennast lugeda õnnelikuks, kui saad teha tööd, mis sulle kõige rohkem meeldib ja veel selle eest heldelt makstakse.

Mida oleks sul noorematele öelda?
Püüdke elada nii, nagu see teile meeldib. Et ei peaks tegema seda, mis teile üldse ei sobi. Et saaksite iga päev oma olemasolu nautida. Kuidas seda saavutada? Tuleb täita vähemalt kolm nõudmist, mis elu teile esitab.

Esiteks peab koolis hästi õppima. Väga hästi! Ilma korraliku hariduseta pole tänases Eestis enam midagi peale hakata.

Teiseks on igaühel gümnaasiumi lõpetades vaja täpselt teada, millisel erialal edasi õppida. Elukutse õigel valikul on õnneliku elu saavutamisel erakordselt tähtis roll. Otsustamine on ülimalt raske, kuid kutsumuse saab leida iga noor vaid ise.

Kolmandaks saab õnne valemi leidmisel kohtumine õige kaaslasega. Esimene valik ei pruugi alati õige olla. Seepärast soovitan noortel meestel abiellu astumisega liialt mitte kiirustada. Flirt ja kuramaaž on õnne otsimisel teretulnud.

Ka poissmeheelu vabadust tuleb nautida. Kui lõpuks kaks noort inimest on teineteise leidnud, võiks mõnda aega kooselu proovida. Ja alles siis kirikusse laulatusele minna.

Kas sinu meelest on Eesti noortel lihtne õnnelikuks saada?
Ei ole, aga võiks olla. Kui riik seda mõistaks ja õla alla paneks. Tuleb hakata ehitama noortele abielupaaridele riigi- või munitsipaalkortereid, mida saab mõõduka hinna eest üürida kogu eluks. Hukutavad pangalaenud kodu ostmiseks, mis mürgitavad praeguste noorte elu kolmekümneks aastaks, tuleb unustada.

Mida sa veel soovitaksid noortele?
Kui on tarvis teha mõni tähtis otsus, siis kuula vähemalt kolme vanema ja elutarga inimese arvamust.

Lõpetuseks, mis on elu?
Üks kuningas kunagi küsis ka nii. Ja üks, kaugel kaljukoopas elanud tark mees tuli ja vastas: inimesed sünnivad, kannatavad ja surevad! See ongi elu.

Kuhu meie tee meid siis viib?
Meie kõik oleme teel – eikuhugi!

 

 

 

 

 

Autor: Küsis ja vastas HEIMAR LENK
Viimati muudetud: 17/09/2026 09:18:22