Eesti on panustanud tervishoidu aastakümneid märkimisväärselt vähem raha kui enamik Euroopa liidu riike – Põhjamaadest rääkimata. See on kaasa toonud pikad ravijärjekorrad ning inimeste ebamõistlikult kõrged kulud ravimitele ja tervishoiuteenustele.

Seetõttu mõjub üllatavalt valitsuse uus sõnum, et tervisekassa pikaajaline rahapuudus olevat justkui iseenesest kadunud. Veel mõni kuu tagasi rääkis sotsiaalminister Karmen Joller ühemõtteliselt, et Eesti tervishoid vajab lisaraha. Kevadel viis ta valitsusse ettepaneku hakata tervisekassale laste eest riigieelarvest tegevustoetust maksma.

Nüüd, vaid pool aastat enne riigikogu valimisi, peaks tervisekassa jõudma 2030. aastaks eelarvetasakaalu ja võib-olla isegi ülejääki. Sadadesse miljonitesse ulatuv pikaajaline rahavajadus ei saa aga mõne kuuga lihtsalt haihtuda. Paratamatult tekib küsimus, kas lähenevate valimiste eel püütakse tervishoiu tegelikku rahavajadust ilusamaks maalida.

Eesti tervishoiu rahavajadust on korduvalt analüüsinud Arenguseire Keskus, WHO, Praxis ja teised eksperdid. Järeldus on olnud läbivalt sama: tervishoius tuleb teha reforme ja kasutada raha tõhusamalt, kuid sellest üksi ei piisa. Süsteem vajab ka täiendavat ja püsivat lisarahastust.

See on loogiline, sest Eesti kulutab tervishoiule umbes 7,5 protsenti SKP-st, Euroopa liidu keskmine on ligi 10 protsenti. Rahastuse erinevus on seega suurusjärgus miljard eurot aastas ehk üüratu. Samal ajal elanikkond vananeb, ravivajadus kasvab ning uued ravimid ja ravimeetodid suurendavad kulusid.

Ka tervisekassa enda varasemad prognoosid on näidanud suurt struktuurset puudujääki. Seetõttu eraldasime minu ministriks oleku ajal tervisekassale aastateks 2021-2024 kokku 540 miljonit eurot täiendavat tegevustoetust. Tänu sellele on tervisekassal praegu reserve, millest jooksvat puudujääki katta.

Tervisekassa on veel hiljuti ise hinnanud, et tervishoiuteenuste senise kättesaadavuse hoidmisel võib aastane puudujääk ulatuda 200 miljoni euroni. Seega tekib paratamatult küsimus, mille arvelt on tulevane eelarvetasakaal saavutatud.

Tervisekassa eelarve võib tõepoolest paberil tasakaalu saada, kuid see ei tähenda, et tervishoiu rahastamise probleem on lahendatud. Eelarvet saab tasakaalustada ka nii, et makstakse tervishoiutöötajatele madalamat palka, rahastatakse vähem ravijuhte või pikendatakse ravijärjekordi.

Seni on uue prognoosi puhul välja toodud üks konkreetne kokkuhoiukoht – tervishoiutöötajate 2027. aasta palgatõusu üheksakuuline edasilükkamine. See ei ole efektiivsuse kasv, digipööre ega tervishoiureform. See on kokkuhoid tervishoiutöötajate arvelt olukorras, kus arstide ja õdede puudus on juba aastaid olnud Eesti tervishoiu üks suuremaid probleeme. Ka ajutine palkade külmutamine võib soodustada tervishoiutöötajate lahkumist erakliinikutesse või isegi välismaale, kahjustades ravi kättesaadavust ja tõstes avaliku süsteemi jäävate töötajate koormust. Lõpuks kannatab ikka patsient.

Veelgi kriitilisem küsimus ongi raviteenuste kättesaadavus. Eesti rahvastik vananeb ja tervishoiuteenuste vajadus kasvab. Kui tervisekassa kaudu rahastatud visiitide, uuringute ja ravijuhtude arv sellele kasvule järele ei jõua, on tagajärg vältimatu: inimesed peavad senisest kauem järjekorras ootama või ravi eest ise maksma.

Patsientide omaosalus moodustab juba praegu ligi veerandi Eesti tervishoiu kogukuludest. Euroopa liidu keskmine on alla 15 protsendi ning sellest kõrgem määr ohustab ekspertide hinnangul arstiabi kättesaadavust. Kui riik otsustab tervishoiule lisaraha mitte anda, kasvab surve inimeste omaosalusele veelgi.

See tähendab, et ravile pääsemine hakkab üha enam sõltuma inimese enda rahakotist. Solidaarse tervishoiusüsteemi peamine tugevus on vastupidine – inimesed peavad saama vajalikku abi eelkõige oma tervisliku vajaduse, mitte sissetuleku järgi.

Kõik mudelid näitavad, et tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust ei ole vananeva rahvastiku ja muutuvate töövormide tingimustes jätkusuutlik. Seetõttu tuleb suunata tervisekassasse lisaraha muude maksutulude arvelt.

Seda on varem ka tehtud. Kui Jevgeni Ossinovski oli tervise- ja tööminister, siis hakkas riik maksma ravikindlustusmaksu mittetöötavate vanaduspensionäride eest, mis aitas tervisekassa puudujääki leevendada. Eelmine terviseminister Riina Sikkut tegi ettepaneku hakata maksma tegevustoetust ka laste eest ning sama idee viis tänavu kevadel valitsusse praegune minister, kes sellest hiljem küll loobus.

Arutada võib erinevate lahenduste üle: laste eest makstav ravikindlustusmaks, maksubaasi laiendamine või nende kombinatsioon. Probleemi ennast ei saa aga raamatupidamisliku võttega olematuks muuta.

Tervisekassa finantsseis mõjutab ka kogu valitsussektori eelarvepositsiooni. Mida väiksemana näidata tervisekassa tulevast puudujääki, seda parem paistab paberil ka riigi eelarveseis. Seetõttu on valitsusel lähenevate riigikogu valimiste eel selge poliitiline huvi näidata olukorda tegelikust helgemana.

Tervisekassa eelarvet ei saa aga tasakaalustada valimiskampaania korras. Kui valitsus väidab nüüd, et tervisekassa jõuab ilma lisarahata tasakaalu, peab avalikkusele selgelt näitama, milliste sisuliste reformide ja otsuste tulemusena see juhtub. Kui selliseid otsuseid pole, on tegemist valimiseelse bluffiga.

Pärast valimisi tuleb teha päris otsus: kas leida tervishoiule vajalikku lisaraha või piirata inimeste ligipääsu ravile. Arvestades Eesti juba praegu pikki ravijärjekordi ja kasvavat ravivajadust, tähendaks kärpimine solidaarse tervishoiusüsteemi olulist murendamist.

Tervishoid vajab reforme ja tõhusamat rahakasutust, kuid vajab ka täiendavat püsivat rahastust. Kui riik seda raha ei leia, maksavad puudujäägi kinni patsiendid – pikemate ravijärjekordade, suurema omaosaluse ja ebavõrdsema ligipääsuga ravile. See tähendab kokkuvõttes ka rahvatervise halvenemist.

Õigeaegne arstiabi ei tohi muutuda üksnes jõukate privileegiks. Tervishoid olgu inimõigus, mitte luksuskaup.

 

Autor: TANEL KIIK, endine sotsiaal- ja terviseminister, riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 24/09/2026 09:01:22