Teet Kalmus. Foto: Inga Mattiesen

Alates 2022. aasta veebruarist on Eesti meediaväljaannetes iga päev ilmunud Ukraina sõja päevikud, ülevaated ja blogid. Neid on erinevaid, ka autorid on erinevad, kuid üks neist on teistest selgelt eristuv oma põhjalikkuse, detailsuse ja faktitiheduse tõttu. Igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel oleme saanud näiteks Delfist ja ka teistest väljaannetest lugeda Teet Kalmuse järjekordset aruannet sellest, mis tal on õnnestunud erinevatest meediakanalitest, blogidest ja muudest allikatest sõjategevuse kohta leida. Aga ilmselt tuleb paljudele lõunaeestlastele üllatusena tõik, et need postitused sünnivad siinsamas Põlvamaal Kanepi lähedal.

Teet Kalmus, mis seob teid Kanepiga?
Kanepiga on seos selline, et aastal 2000 me ostsime Erastvere järve äärde talu. Esialgu oli plaan, et sellest saab suvekodu, aga järgmisel aastal hakkasime seda tõsisemalt renoveerima ja siis otsutasime maale elama tulla. 2003. aastast alates me seal elamegi. Muidu tiirleb elu ümber Tartu, aga me elame siin juba 23 aastat.

Läheks nüüd tänase põhiteema juurde. Kuidas sai alguse Ukraina sõjasündmuste jälgimine?
Ma jälgisin väga tõsiselt juba 2014. aasta sündmusi. Ajaloos on juba palju kordi öeldud, et nüüd see sõda oli viimane, rohkem enam selliseid õudsaid asju ei juhtu. Mina ütlen, et inimloomus ei ole muutunud ja ei muutu. Putini puhul oli näha, et kõik areneb sama teed pidi mis Hitlerilgi, isu lihtsalt ei saa täis. Peale Krimmi annekteerimist ja sündmusi Ida-Ukrainas oli selge, et see asi ei saa nii jääda. Seal hõõgus tuli tuha all, varem või hiljem pidi mingi lahendus tulema.

Kui me räägime 2014.‒2015. aasta sündmustest, mil Venemaa tõi sisse oma eraldusmärkideta väed, siis peale seda oli selge, et ega Putin nüüd neid kahte regiooni, „rahvavabariike”, käest ära ei anna ja varem või hiljem peab seal mingi areng toimuma. Eks siis oligi 2022. aastal Venemaa ees küsimus, kas võtta ära ainult need kaks oblastit (Donetsk ja Luhansk), mis olnuks tol ajal jõukohane. Putin otsustas siiski suurema suutäie kasuks ‒ vallutada terve Ukraina. Sellega murdis ta aga oma hambad.

Võib-olla siin inimesed ei tajunud, kui suur otsus see oli. Aga sõdadega on nii, et neid on lihtne alustada, aga äärmiselt raske lõpetada. Eriti kui me võtame selle konteksti, et Venemaa on tuumariik ja siiski suurriik, siis esimestel päevadel kanti Ukraina paljude poolt maha.

Mis puudutab kirjutamist, siis tegelikult oli 2022. aasta 24. veebruar suur šokk. Mulle oli selge, et see on koht, kust enam tagasiteed ei ole, ning nüüd on aastateks väga halvad arengud. Meile kõigile.

Aga eks ma olen inimene, kes saab kriisiolukordades hästi hakkama. Võtsin kohe ette andmed armeede suuruste kohta. Siis oli Ukrainas Vene regulaararmee koosseisus 150 000 meest (võrdluseks: praegu on neid erinevatel hinnangutel umbes 700 000). Oli selge, et kui paari-kolme päeva jooksul see dessantoperatsioon Kiievis ei õnnestunud, siis nende jõududega ei ole võimalik midagi eriti korda saata. Seda sõnumit hakkasin siis Facebooki postitustes edastama, meedia korjas mu kirjutised üles ja nii see läks. Paljud ütlesid, et said minu postitustest lootust, et kõik ei ole veel kadunud.

Selleks et selliseid ülevaateid teha, peab olema huvi teema vastu ja selline taust, et sul käib jõud üle, sest iga kirjatükk tegelikult peegeldab kirjutaja olemust. Ajakirjanik reeglina ikkagi kirjutab eeskätt sellest, mis teda huvitab, mida ta otsib.

Minu taust on selline, et mul on kolm kõrgharidust Tartu ülikoolist: ajakirjandus, majandus ja IT. Innovatsioon on minu suur kirg, leiutamisega (patentidega) oli seotud ka majandusteaduskonnas kaitstud magistritöö. Läbi ajaloo on sõjad olnud seotud innovatsiooniga ja ma saan aru, mis toimub Ukrainas selles vallas, ja püüan seda ka lugejatele edasi anda. Ehk sa pead ka keerukama teema kirjutama lahti sellises võtmes, et kui inimene loeb, siis saab ta aru.

Kui palju neid meediakanaleid, blogisid ja muid allikaid on, millesse tuleb iga päev süüvida? Olen neid sõjaülevaateid lugedes täheldanud igas postituses kümneid erinevaid viiteid, sealhulgas ka Venemaa nn Z-blogijatele.
Mul on arvutis korraga lahti 80 akent ja mitmed kanalid on sellised, mis omakorda jälgivad teisi kanaleid, nii et kui ma hommikul saan infot kuni neljasajast allikast, kirjutan märksõnad välja, siis lõpuks kogunebki hästi palju informatsiooni. Minu roll on olla info leidmisel eesliinil ning leida sellist infot, mida tavaline ajakirjanik nii lihtsalt ei leia. See võtab palju aega.

Mis puudutab neid n-ö Z-blogijaid, siis neid jälgin ma põhjusel, et seal on omajagu informatsiooni Venemaa sõjaväelastelt, kes on eesliinil. Ukraina poolelt on üldjuhul ka mind huvitav informatsioon pärit kas eesliinil olevatelt sõjaväelastelt või vahetult inimestelt, kes nendega suhtlevad.

Lisaks on Ukraina meediamaastikul palju kõiksuguseid arvajaid, kelle juttu tuleks suhtuda suure ettevaatlikkusega, aga teemaga mitte süvitsi kursis oleval inimesel on seal keeruline vahet teha, keda uskuda ja keda mitte. Just teemasse süüvimine on suur töö, et saada sõja ajal aru, kus võib
mingi sündmus või fakt tõene olla ja kus mitte, sest sõjas peavad mõlemad pooled ka informatsioonisõda.

Kas teil on endal mingi militaartaust?
Ei, mina olen ainult kaks aastat kohustuslikus korras okupatsiooniarmees olnud, aga see on piisavalt pikk aeg, et kogu seda „vene maailma”, sh sealse armee mõtlemist ja tegutsemist mõista. Seda noorem põlvkond üldjuhul ei suuda. Lisaks ka vene keele oskus. Kuigi, kui nüüd rääkida informatsiooni saamisest, siis Ukraina poolelt on 95% mind huvitavast infost ukraina keeles. Kui alguses arvasin, et ukraina keel on vene keelega sarnane, siis selgus, et paljud sõnad on tulnud poola keelest.

Tulles nüüd tagasi innovatsiooni juurde, siis see on olnud ju viimastel aastatel Ukrainas meeletu.
Aga nii on olnud iga sõja ajal. Kui me tuletame meelde teist maailmasõda, siis alustati hobustega ja lõpus olid juba ballistilised raketid (V-2) ja tuumarelv. Ukrainas on läinud see asi teistpidi äärmusesse, alustati tankidega ning nüüd on väga olulisel kohal erinevad droonid ja kõige tähtsamas rollis on odavad rallidroonid.

See on olnud nii kiire muutus, et sõjaväelastel Euroopas on olnud suhteliselt keeruline sellega kaasa minna, sest sõjaväelased on ikkagi olemuselt suhteliselt konservatiivsed. Ukraina kogemus näitab, et enamik edukamate drooniüksuste komandöridest on tulnud erasektorist, nende hulgas on näiteks nii varasemad ärijuhid kui teleprodutsendid, kes ütlevad, et droonide osas on vaja teistsugust mõtlemist, kiiret tegutsemist ja ärimaailma suhtumist.

Tüüpiline sõjaväelane mõtleb ja tegutseb teisiti. Ma ise nimetan neid kassideks ja koerteks, kes peavad koos hakkama saama, kuna neil mõlemal on oma äärmiselt oluline roll sõjas, sest kuskile pole kadunud ka jalaväelaste tähtsus – nemad on need, kes lõpuks territooriumi tagasi võtavad.

Mida on meil Ukrainalt õppida?
Meil on kõike õppida. Loll õpib enda vigadest, tark teiste omadest. Kui me küsime, mis me vastu saame selle eest, et oleme Ukrainat nii palju toetanud, siis me saame teadmise, kuidas Venemaaga on võimalik võidelda sellises meeletus innovatsioonirallis, mis toimub iga kuu, iga nädal. See on hindamatu kogemus. Kui tuua Ukrainast NATO õppustele droonioperaatorid kohale, kes teevad kiirelt 1:0, siis see näitabki meie asjade reaalset seisu nn droonide sõja kontekstis. On šokk, aga šoki peabki saama õppustel, mitte reaalses sõjaolukorras, ja siis tuleb sellest teha õiged järeldused.

Kuidas enda vaimne tervis vastu peab sellele pingele, et kolm korda nädalas neid ülevaateid teha? Tegelikult on see äärmiselt masendav teema.
On. Kui see suur droonide revolutsioon tuli ja droonirünnakud muutusid massiliseks, avaldati hästi palju videokaadreid sellest, kuidas inimesi nendega tapetakse, kus mõlemalt poolt lastakse droonidega sõdureid õhku. Seda kõike oli minu jaoks liiga palju, ma ei taha enam selliseid
videoid vaadata. Meedias ei ole varem kunagi olnud nii meeletus koguses surma. See võib paista nagu arvutimäng, aga paraku on see reaalne maailm. See ongi sõda Ukrainas, kus kuulihaavad on juba haruldaseks jäämas ning suurusjärgus 80% surmadest ja vigastustest on droonide tekitatud.

Kui nüüd vaadelda viimase 35 aasta arenguid Eestis ja Ukrainas, siis võiks tuua võrdluse spordiga: Eesti on saanud joosta sprinti, Ukraina on samal ajal tegelenud sama vahemaa läbimiseks tõkkejooksuga. Stardipakkudel olime ju samal ajal.

Minust on saanud nende sõja-aastate jooksul suur Eesti patrioot, sest Ukraina sündmuste kontekstis näed, kui hästi meil tegelikult asjad on, me oleme pingutanud aastakümneid, et saada oma riik toimima, olles osa NATOst ja Euroopa Liidust.

Ukraina areng aga läks ummikteed. Neil oli riik, kus oli demokraatia selles mõttes, et olid vabad valimised, aga kõikjal vohav korruptsioon takistas majandusarengut. See oli minu arvates ka üks põhjusi, miks Venemaa Ukrainale kallale läks, kuna lootis, et sellist riiki ära võtta on lihtne – piisab olulisel positsioonil olevate inimeste äraostmisest.

Kui see sõda ükskord läbi saab, on ukrainlastel tõsine peeglisse vaatamise koht. Nad peavad oma mõttemaailma ja arusaama riiklusest märkimisväärselt muutma, kui tahavad Euroopa Liitu saada. Ukrainas on vanad mõttemallid visad kaduma, aga eks need muutused võtavadki omajagu aega. Kõigepealt on vaja aga jõuda sõjategevuse lõpetamiseni, praegu on võitlus agressoriga Ukraina jaoks kõige olulisem.

Aitäh, Teet Kalmus, selle intervjuu eest ja ega muud, kui – Slava Ukraini!

 

 

Autor: Küsis PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 24/09/2026 09:14:12