Valik septembrikuu lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Kagu-Eestis langes viimane metsavend August Sabbe
„Kui peaksin langema
Su eest mu Isamaa.
kas ausas võitluses või relvata.
Siis teadke sõbrad kõik,
mu hinge viimne hõik –
Te kätte tasuge mu elu eest!
Kui aga eestlane loon'd riigi endale,
siis metsast välja tulla tahame!”

48 aastat tagasi, 28. septembril 1978, lõppes meie rahva ja rahvuse 20. sajandi traagilises ajaloos üks ajajärk, kui Võhandu jões Leevi küla lähistel hukkus viimane metsavend August Sabbe, kui tal jälil olnud KGB tuli teda kinni võtma. Toona ei aimanud veel kumbki pool, et punaokupatsiooni teisest perioodist on tegelikult juba ligi kolmveerand läbi saanud ning juba vähem kui 13 aastat hiljem õnnestub taas „luua riik endale” ehk taastada Teise maailmasõja käigus ajutiselt okupantide poolt varjusurma saadetud meie oma rahvusriik Eesti Vabariik.

Nimelt olid August Sabbe hukkumise ajal Külma sõja ja N. Liidu viimase vaatuse käivitanud Afganistani sündmused küll juba viis kuud varem (aprillis 1978) alanud. Aga seda, et need sündmused lõpevad sedakorda kurjuse impeeriumi N. Liidu ajaloo prügikasti heitmisega ning 150 miljoni idaeurooplase vabanemisega aastail 1989-91 kommunistliku okupatsiooni alt, ei teadnud küll veel keegi. Nii aga õnneks läks ning viimased 35 aastat oleme taas olnud vaba riik teiste Kesk- ja Ida-Euroopa vabade riikide seas. Ja seda hoolimata asjaolust, et äsja 48 aastat tagasi viimase metsavenna hukkumisega lõppenud meie Kolmas Vabadussõda ei viinud meid veel oodatud sihile. Loomulikult polnud nende mõnekümne tuhande rahvuskaaslase võitlused asjata, sest meie vabanemistee kommunistliku okupatsiooni alt oleks võinud minna teisiti, mida ju keegi tegelikult ette ei teadnud.

32 aastat Estonia hukkumisest
32 aastat tagasi, 28. septembril 1994, läks keset Läänemerd tugeva tormi kätte sattununa põhja Tallinna-Stockholmi liinil sõitnud reisilaev Estonia. 989 laeva pardal olnust päästeti vaid 137 inimest ja hukkus 852. Ametliku versiooni kohaselt oli õnnetuse põhjusteks mitme halva asjaolu kokkusattumine – tugev torm purustas visiiri hinged ning eest ära kukkudes tõmbas visiiri ülaosa lahti aparelli, misjärel autotekk voolas vett täis. Kuna tootja oli andnud laevale tormikindluse klassi ning see oli sertifitseeritud, ei uskunud meeskond, et midagi niisugust saab juhtuda.

Seetõttu ei vähendatud esimeste kolksatuste kuulmise järel kiirust ega kontrollitud visiiri olukorda, vaid sõideti täiskäiguga edasi, kuni autotekile kogunenud vesi ajas laeva tugevasse kreeni. Kui kreen oli juba nii suur, et parempoolse parda (tüürpoordi) suured aknad (illuminaatorid) ja välistekkide uksed olid otsapidi vees, purunesid need ning täiendav laeva tunginud vesi viis selle kiiresti küljeli ja üsna kohe ka põhja.

Väga palju on käibel alternatiivversioone laevahuku oletatavate põhjuste kohta – alates plahvatusest kuni selleni, et soovimatu kaubaga veoautost vabanemiseks (sõjatehnika? organiseeritud kuritegevuse laadung?) avati vööriluugid avamerel ning tugeva tormi tõttu neid enam kinni ei saadudki. Alternatiivteooriate levikut on soodustanud ka asjaolud, et üsna mitmed algul päästetuteks tunnistatud isikud jäid tegelikkuses siiski kadunuks, st hoolimata algsetesse pääsemisnimekirjadesse kandmisest neid ei leitudki. Miks nii juhtus, sellele pole tänini korralikku selgitust leitud või antud, tõenäoliselt oli tegu kiirustamise ja räpakusega, nagu selliste suurõnnetuste korral kahjuks ikka ette tuleb.

Tegu on rahuaja ohvriterohkeima laevahukuga Läänemerel läbi aegade. Üldse kogu aegade ohvriterohkem laevaõnnetus oli 50 aastat ja 6 päeva enne Estonia hukku (septembris 1944) toimunud hospidallaeva Moero põhjalaskmine nõukogude torpeedolennukite poolt, kus märja haua leidis 1500-3000 inimest.

Tallinn langes Punaarmee kätte
22. september on meie vastupanuvõitluse päev, kus me meenutame meie Teises Vabadussõjas (suvi-sügis 1944) ja Kolmandas Vabadussõjas (1944-78) võidelnuid, kus meie võitlused ei lõppenud paraku (erinevalt esimesest Vabadussõjast) võiduga, vaid kaotusega bolševistliku koletise ees, kuid mis oli siiski meie kui riigi, rahva ja rahvuse eneseteadvuses oluline, et mõrandada tugevalt väärmüüti totaalsest hääletust alistumisest. Nimelt langes 82 aastat tagasi, 22. septembril 1944, Eesti pealinn Tallinn Punaarmee kätte, kes selle okupeeris. Kaks päeva varem, 20. septembril esimesele istungile kogunenud Otto Tiefi valitsus (kes sai volitused järjepidevuse kandjalt Jüri Uluotsalt) oli põgenenud Läänemaale ja pidas oma kolmanda ning viimase istungi Põgari palvemajas.

Kuna oli teada, et Punaarmee tungib läände tohutute jõududega, otsustati Eesti meeste elude säästmise nimel neile mitte relvastatult vastu astuda ning piirduda deklaratsioonidega. Näiteks anti välja üks number Riigi Teatajat ja Pika Hermanni torni heisati taas sini-must-valge lipp. Trükkimata jäi kahjuks aga Eesti rahvale ja välismaailmale mõeldud deklaratsioon, omalaadne iseseisvusmanifesti järg. Kuna Saksa väed olid saanud käsu taganeda Lätti, siis Tallinna hõivamisel lahinguid ei toimunud – erinevalt punapropagandast, mis rääkis Tallinna vallutamisest „fašistidelt” ja selle käigus langenute matmisest Tõnismäele. Sõjas aga, nagu igas ohtlikus erioperatsioonis, on paraku tihti ohvreid ka siis, kui otsest lahingutegevust ei toimugi. Tallinna jõudis Punaarmee üksustes muuseas esimesena Eesti laskurkorpuse Vassili Võrgu juhitav lendsalk, kes heiskas muuseas ka Pika Hermanni torni punalipu, võttes sealt alla mõned päevad seal lehvida saanud sini-must-valge. Tõenäoliselt teadis Eesti laskurkorpuse juhtkond, et Saksa väed on taganenud Lätti ja Tallinna kaitsmas ei ole kedagi, mistõttu saadeti see salk täistuledega Ambla tagant ööl vastu 22. septembrit teele üle Kiviloo (ehk mööda keskaegset peamaanteed).

Poliitilisel põhjustel soovis nimelt nii Eesti laskurkorpuse kui ka Eesti NSV juhtkond, et Tallinna jõuaksid esimesena just nende üksused, mitte umbkeelsed üksused. Tegelikult olid Punaarmee teised üksused juba ka Narva maanteed pidi Tallinna jõudmas ehk Võrgu salk edastas teisi üksusi vaid paari tunni võrra.

Kuna 22. septembril 82 aastat tagasi tegi Otto Tiefi valitsus ebaõnnestunud katse taastada meie oma rahvusriigi – Eesti Vabariigi – võim, siis viimased 17 aastat on seda päeva tähistatud vastupanuvõitluse päevana. Fotol Tallinna okupeerinud Punaarmee tankid 82 aastat tagasi Vabaduse väljakul.

Kingsepa hooletus hävitas linna
300 aastat tagasi, 23. septembril 1726, puhkes Saksa (Württenbergi) linnas Reutlingenis tulekahju, mis ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel põletas lõppkokkuvõttes maha 80% linnast, lõõmates kokku poolteist ööpäeva. Hävis kokku 882 hoonet, suuri kahjustusi said raekoda ja linnakirik.
Tuli pääses valla kingsepp Friedrich Dürrile kuulunud majast, kus küünal kukkus hooletuse tõttu heinavirna ning kuivad heinad võtsid tuld nii, et seda ei suudetud eos kustutada. Tugev tuul ja linnas tihedalt paiknenud puithooned (vahvärkhooned) koos tulemüüride puudumisega viisid tule linnas kiirelt edasi, nii et väheste kustutusvahenditega ei olnud seda võimalik peatada. Tulest puutumata jäid vaid mõned kvartalid linna edelaservas. Ehk põhimõtteliselt juhtus sama, mis Tallinnas 1433. aastal, Tartus 1775. aastal ja Petseris 1939. aastal. Hukkus küll vaid üksainus inimene, kuna tuli ei levinud edasi nii kiirelt, et selle eest poleks põgeneda suudetud.

30 aastat tuumarelva testimise keelustamise lepingut
30 aastat tagasi, 24. septembril 1996, allkirjastati New Yorgis 71 riigi esindajate poolt 11 päeva varem ÜRO tasemel vastu võetud tuumarelva testimise keelustamise leping. Tänaseks on selle lepinguga ühinenud ja selle ratifitseerinud 170 maailma riiki. Lepinguga pole ühinenud Põhja-Korea, India ja Pakistan. Allkirja lepingule on andnud, kuid ei ole lepingut ratifitseerinud veel mitmed riigid, näiteks maailma julgeoleku faktiliselt garandiks olev USA, ning Egiptus, Iraan ja kommunistlik Puna-Hiina.

100 aastat viiepäevast töönädalat
Äsja oli viiepäevase töönädala ja kaheksatunnise tööpäeva laiema leviku auväärne 100 aasta juubel. Nimelt kuulutas USA suurim autotööstur Henry Ford 100 aastat tagasi, 25. septembril 1926, et ta evitab oma firmasisese standardina viiepäevase töönädala ning kaheksatunnise tööpäeva. Ta kommenteeris ühtlasi nimetatud otsust nii, et kuigi pikad tööpäevad näivad esmapilgul firmale kasulikumad, kurnavad need hoopiski lõppkokkuvõttes töölisi. Ning ka kaks vaba päeva järjest aitavad töölistel samuti puhates taastada, tehes võimalikuks muuhulgas pikemate reiside, matkade jms tegemise ja mitmesuguste ürituste külastamise, mis taastavad samuti töövõimet ning elavdavad teisest küljest ka majandust. Edaspidi võtsid Fordi üleskutset kuulda tasapisi paljud firmad ja riigid ja see muutus tasapisi klassikaks. Muuseas, N. Liidus, kes armastas end väärsildistada „tööliste ja töörahva paradiisina”, evitati viiepäevane töönädal alles 1966-67 – ehk siis 40 aastat pärast „paha kapitalisti” Henry Fordi üleskutset ...

Sakslased panid punkti Kiievi vallutamisele
85 aastat tagasi, 26. septembril 1941, likvideerisid Saksa väed Teise maailmasõja idarindel Kiievi koti, mis oli tekkinud 11 päeva varem, kui ümber piirati ligi 800 000 punaarmeelast. Koti algusperioodil, 19. septembril, hõivasid Saksa väed Kiievi, kuid kottivõetud väed jätkasid vastupanu – eks neil oli esialgu vast lootus, et õnnestub omade poole läbi murda, sest küllap nad teadsid Stalini käsust, et vangiandnud on reeturid ning nende perekonnad tuleb represseerida. Kuna väljatungimislootus aga kahanes, anti üsna pea alla. Kokku andis sakslastele Kiievi koti likvideerimise käigus vangi üle 65 000 punaarmeelase.

Operatsioon Amber Fox Makedoonias
25 aastat tagasi, 27. septembril 2001, alustas NATO 15 kuud kestnud operatsiooni Amber Fox, mille käigus siseneti (Põhja-)Makedoonia presidendi Boris Trajkovski palvel riiki, et stabiliseerida seal olukorda ja hoida ära tõsine kodusõda, mis ähvardas puhkeda naaberriigi Albaania segase olukorra tõttu. Operatsioon õnnestus edukalt ning NATO väed tagasid piisaval tasemel (Põhja-)Makedoonia stabiilsuse – algul oli seal Saksa väed, mille hiljem vahetasid välja Hollandi väed. Valdav enamik NATO vägesid jäi riiki kaheks aastaks ja lahkus sealt 2003, mil riigi stabiilsuse tagamise võttis üle Euroopa liit, kes tegi seda mitmete operatsioonide käigus veel mõne aasta vältel.

Taliban hõivas Afganistani pealinna
30 aastat tagasi, 27. septembril 1996, hõivas äärmusliikumine Taliban esimest korda Afganistani pealinna Kabuli, tagandades võimult president Burhanuddin Rabbani. Talibani tollane võim kestis Afganistanis veidi rohkem kui viis aastat – novembris 2001 võtsid Kabuli enda kätte liitlasväed. See juhtus 11. septembri Kaksiktornide sündmuse vahetu järeltegevusena.

Ilm jättis sajad tuhanded austraallased elektrita
10 aastat tagasi, 28. septembril 2016, algas Lõuna-Austraalias tõsine voolukatkestus, mis kestis kolm päeva ja hõlmas üle 800 000 inimese. Katastroofi algpõhjuseks olid äikesetormid ja tornaadod, mis lõhkusid mitmeid strateegilisi elektriliine ja kus pikselöögid hävitasid nii mõnegi alajaama seadmed. Allesjäänud seadmed ja võrk koormati kiirelt üle ning nii mitmedki seadmed riknesid või hävisid ülekoormusest. Inimohvreid õnneks peaaegu ei olnud. Peaaegu seepärast, et ühes raseduskliinikus hävis hulk katseklaasiembrüosid, kuna käivitunud varugeneraatoril ütles pärast mõneajalist töötamist üles kütusepump – senini polnud generaatorit aastate jooksul vaja läinud ning tegelik pikaajaline töövõime oli testimata. Ühes teises haiglas tuli aga 17 kriitilises seisus patsienti kiirkorras evakueerida teise haiglasse, kuna samuti ei õnnestunud seal käivitada varuelektrisüsteemi. Juhtumi järgselt algatati kogu Austraalias elektrisüsteemi ümberehitamine suurematele varutoidetele. Nimelt näitas toimunu, et see oleks tornaado ja pikse kahjustuste järgselt suutnud siiski suuremahulist elektrikatkestust ära hoida, kuid varusüsteemide vajalikku mahtu alahinnati.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 01/10/2026 08:35:53