Viimastel aastatel on enamik eestimaalasi kuulnud või ajalehest lugenud võimuliidu liikmete ja teiste poliitikute ilusaid sõnu Eesti majanduse edusammudest.

Siiski saab juba mõne julgema ajakirjaniku kirjaloo kaudu teada ka üha süvenevast ettevõtete sulgemisest, raha puudusest kultuuri ja hariduse valdkonnas, teede ehituses ja vaatamata rahaküüru kaotamisest ka paljude elanike jaoks energiahindade (maagaas, elekter, autokütused) taluvuspiiri ületava hinnatõusuga kaasnevast vaesumise süvenemisest. Statistikaameti andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses ligi 300 000 inimest ja absoluutses vaesuses üle 40 000 inimese. Maapiirkondade olukorda päris hästi tundva inimesena arvan, et tegelikud arvud on veelgi suuremad.

Minul kui Kagu-Eesti maaeluga väga tihedalt seotud inimesel on masendav kuulata omavalitsusjuhtide kiidulaule ja mõne eduka firma tutvustamist valda või linna külastavale presidendile või valitsuse ja meedia esindajatele. Neid, kes julgevad eelnimetatutele tõtt rääkida, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ka ei taha paljud vaesed inimesed rääkida oma raskustest. Valitsus ja peavoolu meedia ei taha kohe kuidagi tunnistada, et Eestist on saanud elamiseks üks euroliidu kallimaid riike. Näiteks ei väsi autokütuste müüjad ja valitsus korrutamast, et Eestis on autokütused odavamad kui teistes Euroopa liidu riikides. Aga seejuures unustatakse võrrelda meie 2/3 elanike sissetulekuid ja seda, kui palju bensiini või diiselkütust saavad osta meie keskmist pensioni saavad pensionärid võrreldes näiteks Soome, Rootsi, Saksamaa jt riikide pensionäridega.

Seega on päris loogiline, et kuulates rahvaesindajate heietusi vaesuse vähendamise ja ettevõtluse edendamise teemal, tuleb ahastus peale. Unustatakse, et just tööstus ja tootmine on elatustaseme kasvu vedurid. Tähendab ju tööstus oskustel ja teadmistel põhinevat majandustegevust.

Kahjuks oleme ka olukorras, kus ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid ei ole ja ei ole ka eeldusi nende tegemiseks. Seega tegeliku olukorra teadmise asemel peame kas õlgu kehitama ja virilalt naeratama.

Eesti kodanikuna küsin: kuidas seletada kasvõi seda, et Toompeal ei ole selle 35 aasta jooksul veel kordagi arutatud ühiskonnas kujunenud sotsiaalseid pingeid? Kuidas seletada, et õigusaktide seletuskirjades, kus peaks olema mõjuanalüüs, ehk menetletava õigusakti toimete prognoosid, on sotsiaalsed toimed, ehk enamasti kogu mittemateriaalne pool käsitlemata? Siiani on käsitlemata ka õigusaktide tegelikud toimed.

Ja mis kõige naljakam – need samad inimesed, kes nõuavad kodanikelt järjest suuremat kuulekust ja maksude maksmist „riigikaitse nimel”, ei suuda ise elementaarseid seadusenõudeid täita. Aga kui kohalikud inimesed või mittetulundusühingud julgevad kaevata, hakatakse neid kohe „riigivaenlastena” kujutama. See on sigadus. Paraku ei saada Toompeal ja Kadriorus ka sellest aru, et seadused kehtivad ilma riiveteta ja eranditeta kõigile, ka lapilistes pidžaamades kindralitele, kaitseministeeriumi ametnikele ja valitsusele endale.

Praegune olukord on jätkuks pikale reale ebaõnnestumistele. Kui niimoodi jätkub, ei ole meil varsti ei usaldusväärset riigikaitset ega õigusriiki.

Tõsi, poliitikud räägivad üpris sageli Eestist kui õigusriigist, kus kõrgeima võimu kandjateks on inimesed. Paraku reaalne elu on näidanud, et tegelikult ei arvesta meie riigikogu ja valitsus isegi ca 100 000 allkirjaga pöördumisi. Seega ei ole väga paljudel meie riigi elanikel võimalik põhiseadusest tulnevaid õigusi kasutada. Ametimehed, kes nõuavad kodanikelt järjest suuremat kuulekust ja maksude maksmist „riigikaitse nimel”, ei suuda ise elementaarseid seadusenõudeid täita. Sellist olukorda nimetatakse tegelikult petuühiskonnaks.

Siinkohal tooksin ainult mõned tegevused, mis iseloomustavad petuühiskonda:
* Salatsemine – räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat.
* Objektiivsuse asemel kuuleme meelevaldseid, sageli elementaarseid seadusi rikkuvaid ja põhimõtteliselt põhjendamatuid otsuseid, mida nimetatakse „poliitilisteks otsusteks”.
* Andmete usaldusväärsus on tabuteema.
* Välditakse ühiskonnaalaseid teaduslikke uuringuid, mille asemel tellitakse ja korraldatakse küsitlusi ja kirjeldusi eesmärgiga vältida probleemide sõnastamist ja nende tekke põhjuste käsitamist.
* Strateegiate ja arengukavade koostamisega maalitakse „õhulosse” ning antakse lubadusi, mille täimiseks vajalikke eeldusi ei ole.
* Põhjendamatu autoriteedistruktuur – kompetentsuse asemel arvestatakse lojaalsust.
* Eesmärgiks nimetatakse tegevust, mitte tulemust.

Kõige kurvem on see, et lubaduste täitmata jätmise eest ei ole ette nähtud vastutust ega kellelegi kusagil kunagi aru andmist.

Üha enam võtab minus võimust mõte, et meie valitsejal puuduvad elementaarsed teadmised riigi toimimisest ja ühiskonnast; et meie riigil puudub oma Nokia, oma siht, mille suunas riik peaks liikuma ja oma pikk plaan. Mõnikord on püütud lahendusi pakkuda, aga nendest ei ole eriti midagi välja tulnud. Miks ei ole? Aga põhjuseks on olnud see, et Eesti valitsuste pikaaegne trend on olnud juhinduda Brüsselist antavatest soovitustest, käskudest ja suunistest. See tähendab, et meie valitsejad ja juhtivad ametnikud püüavad enam kui sajaprotsendiliselt neid Brüsselist tulevaid juhiseid täita, aga mitte ise mingeid tulevikku suunatud tegevusi kavandada. Tulevikku suunatud pikaajalised põhjalikult analüüsitud strateegiad tähendaksid Eestis iseseisva poliitika ajamist, kus kõik tegevused ja isegi avalikkusele edastatud sõnumid on suunatud püstitatud sihtide täitmiseks ehk Eestimaa majanduse elavdamiseks ja elanike elukvaliteedi parandamiseks.

Kahjuks meie poliitikutel ja ametkondadel on kadunud Eesti kui iseseisva riigi huve kaitsvast poliitikast lähtuv mõtlemine ja eesmärkide seadmine. Tagajärgedeks on riigi rahade mittesihipärane kasutamine, maaelu hävimine, rahvuskultuuri, mille osaks on ka haridus, alarahastamine, tervishoiu ja sotsiaalteenuste olukorra halvenemine jne.

Brüsselist tulevate suuniste tingimusteta täitmine on loonud meie valitsejatele ja ametnikele eeskujuliku käsutäitjana mugava äraolemise ja sellest tingituna ei osata riigimehelikult enam isegi mõelda, käituda ja tegutseda olukordades, kus direktiivid, soovitused ja suunised ei ole ette antud.

On enam kui selge, et Eesti vajab muutusi. Selge on ka see, et praegune võimuliit ja valitsus ei ole võimelised oma vigadest õppima, et hakata riigimehelikult ja heaperemehelikult käituma. Siiski loodan, et järgmine riigikogu koosseis ja selle poolt moodustatud valitsus on võimeline objektiivselt analüüsima olukorda, tegema vajalikke järeldusi ja hakkab tegutsema eelkõige Eesti riigi huvidest lähtudes.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast
Viimati muudetud: 01/10/2026 08:51:44