Valik oktoobri alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Ümbermaailmareis pani aluse Darwini evolutsiooniteooriale
190 aastat tagasi, 2. oktoobril 1836, naasis Charles Darwin noore loodusteadlasena viieaastaselt ümbermaailmareisilt laeval Beagle. Mujal maailmas nähtud taime- ja loomaliigid panid Darwini mõtlema nende omavahelise seose ja sarnasuse üle, mis paarikümne aasta pärast viis Darwini evolutsiooniteooria väljatöötamiseni. Oma peateose „On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life” (eesti keeles üldiselt tuntud lühipealkirja „Liikide tekkimine” all), avaldas ta 1859. aasta sügisel. Muuseas, Darwini teooria peamine algne propageerija nii Venemaa Keisririigis kui ka üllatuslikult Saksamaa Keisririigis oli Eestimaa päritoluga Carl Johann von Seidlitz, Venemaa sõjaväemeditsiini rajaja ja selle eest aadliseisusse tõstetud, ning hiljem ostu teel ka Meeri ja Väätsa mõisa omandanud. Juba kaks-kolm aastat peale Darwini peateose avaldamist avaldas ta rea artikleid vene- ja saksakeelsetes loodusteaduse ajakirjades ning 1865. aastal saksa ja vene keeles ka põhjaliku Darwini teooriat tutvustava raamatu.

Sakslane ületas lennukil 1000 km/h piiri
85 aastat tagasi, 2. oktoobril 1941, purustas inimene esmakordselt lennuvahendiga maagilise 1000 km/h kiiruse piiri. Rekordi püstitajaks oli Saksa katselendur Heini Dittmar ning lennukiks oli spetsiaalvarustusega erilennuk Messerschmitt Me 163A V4 KE+SW. Üle 1000 km/h mõõdeti selle lennu kiirust kolme kilomeetri pikkuse distantsil, et see ametliku maailmarekordina ikka kirja läheks.

115 aastat 45-minutilisi koolitunde
Äsja oli 115 aasta juubel tänaseks klassikaks muutunud 45 minuti pikkusel koolitunnil. Nimelt jõustus 2. oktoobril 1911 Preisimaa kultuuri- ja haridusministri August von Trott zu Solzi poolteist kuud varem välja antud käskkiri, et kõikides Preisimaa koolides tuleb lühendada koolitundi 60 minutilt (ühelt astronoomiliselt tunnilt) 45 minutile. Käskkirja põhjuseks oli asjaolu, et haridusteadlased olid arvamusel, et lapsed ei suuda tervet tundi keskenduda ühele teemale. Mõnedes Saksamaa koolides (nt Lüübeki Katharineumis) oli 45-minutilist tundi erandina rakendatud juba 1880. aastatel, kuid 115 aastat tagasi sai alguse selle tava laiem levik, mis jõudis Saksamaalt ka mitmele poole mujale maailma.

Ka meil Eestis tänini levinud koolitunni pikkus 45 minutit on pärit sealt ning sama tava on levinud ka akadeemilisse maailma (kõrgkooli), kus 45-minutilist perioodi nimetatakse akadeemiliseks tunniks. Tõsi küll – ülikoolides, kus käivad täiskasvanud inimesed ja keskendumisvõime peaks olema juba inimestesse sisse kasvanud, pannakse kaks akadeemilist tundi reeglina kokku, nii et klassikaks on muutunud 90-minutiline loeng või seminar. Samas on kaasajal levimas ka vastupidine halb tava – nutitelefonide loodud pealiskaudsus (ja lühikesed TikToki-laadsed videoklipid) on hajutanud tähelepanu ning kõikide materjalide omandamisel püütakse valida viisid, kus materjal on esitatud loetud minutitega. Vähegi keerukamate materjalide korral on see muidugi võimatu või kannatab oluliselt materjali kvaliteet ja sügavus.

40 aastat traagilisest põlengust põllumajandusmuuseumis
40 aastat tagasi, 3. oktoobril 1986, puhkes tulekahju Ülenurmel asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumi ekspositsioonihoones. Tuli avastati alles siis, kui hoone – Ülenurme mõisa maakivist tallihoone – juba tervikuna tõsiselt põles, mistõttu hävis tules nii kogu püsiekspositsioon (mitmete haruldaste esemetega) kui ka osa raamatukogu, tallihoonest jäid suuresti püsti vaid maakiviseinad. Hilisem uurimine näitas, et hoone oli arvatavasti süüdatud ning süütaja pidi teadma, et väike trepikoja aken oli jäetud ilma signalisatsioonita, kustkaudu tuldi klaase eest ära võttes sisse. Toona polnud mahuandurid (samuti ka tulekahjusignalisatsioon) veel levinud, signalisatsioon tähendas kontaktandureid ustel ja fooliumiriba aknaklaaside servades. Süütaja jäi tabamata. Uus püsiekspositsioon koguti kahe aasta jooksul ning pandi taastatud hoones välja 1988. aastal. Eesti Vabaõhumuuseumi korduvate põlengute ning Valga muuseumi püsiekspositsiooni laastanud 1988. aasta tulekahju kõrval on tollane põllumajandusmuuseumi põleng üks tõsisemaid sõjajärgseid muuseumipõlenguid Eestis.

Türgis lõpetati polügaamia
100 aastat tagasi, 4. oktoobril 1926, lõppes Türgis mitmenaisepidamine. Tegu oli pool aastat varem, 17. veebruaril 1926 vastu võetud uue tsiviilseadustiku ühe sättega, mis oli koostatud Šveitsi tsiviilseadustiku eeskujul. See nägi varasema usulise abielu asemel ette kohustusliku tsiviilabielu sisseviimise, kehtestades sellega koos ühtlasi ainuabielu. Tegelikult oli 100 aastat tagasi jõustunud seadus pigem küll mitmenaisepidamise lõpetamine kui keelustamine, kuna ta jättis kõik vanad usulised abielud kehtima, kuid kõik uued abielud tuli sõlmida tsiviilabieludena – st tagasiulatuvalt seadus ei rakendunud. Ehk alates 4. oktoobrist 1926 ei saanud juba abielus olev mees endale võtta uut (liig)naist, kuid juba olemasolevaid abielunaisi loeti kõiki seaduse vaates edasi täieõiguslikeks abielunaisteks. Nii hääbusid varasemad mitmikabielud vaikselt, muutudes väga harvaesinevaks 1970.-80. aastatel ning 2000. aasta paiku täiesti olematuks.

Tegu oli ühega paljudest Atatürgi (Mustafa Kemali) poolt riigis 1920. aastatel läbi viidud reformidest, millega ta püüdis varem selgelt islami mõjudega idamaariiki lähendada õhtumaisele (euroopalikule) tsiviliseeritud maailmale. Kaks olulist reformi toimusid Türgis kaks aastat hiljem, sügisel 1928 – üleminek araabia tähestikult ladina tähestikule ning islami kaotamine riigiusuna.

Lenini puiesteest sai Rävala puiestee
35 aastat tagasi, 4. oktoobril 1991, nimetati Tallinnas Lenini puiestee ümber Rävala puiesteeks – omaaegse muinasmaakonna ja -kihelkonna järgi, mis on Tallinna andnud ta saksakeelse nime (Reval). Sel tänaval sõjaeelset nime polnud, kuna ta rajati vahetult pärast sõda uuele sihile, suuresti 1944. aasta 9. märtsi bolševike terroripommitamises hävinud hoonete asemele nurgi läbi varasemate kvartalite ja tänavate. Selle laia puiestee algne nimetus polnud 1940. aastate lõpul küll mitte Lenini puiestee, vaid Võidu allee – mulle pole küll teada, kas nimetatud „Suure isamaasõja” võidu auks, või Eestis 1940. aasta juunis toimunud „töötava rahva võidu” ehk nn punapöörde auks.

Kui aga puiestee keskele püstitati Lenini kuju (eemaldati 1991. aasta augustis), nimetati ka puiestee ümber Lenini puiesteeks, võidu nimi siirdati aga Vabaduse väljakule, mis nimetati ümber Võidu väljakuks (siin mõeldi juba selgelt „töötava rahva võitu” 1940. aasta juunis ehk bolševistlikku Moskvast juhitud riigipööret, kuna selle peamine kokkuklopsitud miiting toimus just Vabaduse väljakul. On muidugi kummaline, et peabolševiku ning vähemalt kümnete miljonite inimeste surmas süüdi olnud inimese nimi kaotati meie pealinna ühelt peatänavalt ära alles poolteist kuud pärast taasiseseisvumist – ju siis oli oma rahvusriigi reaalse taastamise alguses muud ja olulisemat teha. Fotol Lenini puiestee keskosa pärast sinna Lenini kuju püstitamist.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 08/10/2026 08:35:36